Türgi, 2. päev

 

Täna oli meil väga põnev koolituspäev: käisime tutvumas Hurma Yarbay Pinari algkooliga. Koolis on lasteaed ning 1.-4. klass, õpilasi üle 900. Kool asub otse suurte mägede jalamil ning on meie koolidest päris erinev. Selle algkooli muudab eriliseks asjaolu, et sealsed õpilased on pärit 22 riigist, teiste seas oli hulga Ukraina sõja eest Türki pakku tulnud lapsi. Pooled kooli õpilastest on türklased, pooled teistest rahvustest, mis muudab õppetöö õpetajate ja ka õpilaste jaoks tõeliseks väljakutseks, sest õpetajad enamasti inglise keelt ei oska, sisserändajatest õpilased aga ei valda veel türgi keelt, kogu õppetöö toimub aga türgi keeles. Riigi toetusel saavad nii õppurid kui lapsevanemad pärast koolitundide lõppu türgi keelt õppida.

Klassid on üldhariduskoolides väga suured: 40-45 õpilast. Meie eestlasliku temperamendi jaoks oli müratase koolis harjumatult kõrge. Õpilased möllasid ja jooksid õues ja majas, ka õpetaja toa sumin tundus harjumatu kõrva jaoks kõrvulukustav.

Koolihoones oli näha küll, et rahaga neil priisata pole, mis pidigi olema suur probleem üldhariduskoolides: maja oli üsna väsinud ja kulunud. See-eest õpetajad panustavad ise väga, et oma ümbrusesse ilu luua, seega on siin väga tavaline, et õpetajad värvivad ise klassiruumide seinu ja teevad ise seinamaalinguidki. Nii oli ka meie täna nähtud koolis kõikjal seintel väga vahvad seinamaalingud, mis muutsid kogu hoone palju hubasemaks ja lastesõbralikumaks. Klassiruumid ise olid üsna väikesed ning palavad, õpilased ise olid aga väga särasilmsed ja elurõõmsad. Vahetundides käis õues suur kilkamine ja jooksmine, ei märganud ainsatki nutitelefonis passivat õpilast.

Kummastav on siin vaadata, kuidas kõikjal on Türgi vabariigi rajaja ning esimese presidendi Mustafa Kemal Atatürki pildid ja kujud, väga palju on ka Türgi lippe kõikjal, riigilipud ning Atatürgi pildid ripuvad ka elumajade rõdudel. Sel pühapäeval, 29. oktoobril on türklastel suur pidupäev: vabariigi 100. sünnipäev ja seetõttu on lippe ja pilte tavapärasest veelgi enam. Koolimajas polnud ainsatki klassiruumi, kus poleks olnud mõnd Atatürgile pühendatud stendi või nurgakest.

Meie koolitaja Dileki sõnul on Türgis kiusamist palju rohkem just üldhariduskoolides, kuna seal napib ressurssi kiusamise ennetamiseks ja kiusujuhtumite lahendamiseks. Türgi pole liitunud ka KiVa programme, kuid on õpetajaid, kes on ise käinud Soomes KiVa-metoodikat õppimas, et ise ja kolleegide toel võimaluste piires kiusamist peatada. Kui 900 õpilase kohta on 40 õpetajat ja klassides üle 40 õpilase, pole mingi ime, et kooli personalil pole võimekust kõike märgata ning sekkuda, inimesi lihtsalt napib. Samuti on just üldhariduskoolides mitmed õpilased päris majanduslikult keerulisest olukorrast ja peredest, kus polegi õpetatud, et karjumine või teiste löömine ei ole mingil juhul okei. Kool paraku kõike õpetada ja lahendada ei suuda, kui puudub kodune tugi.

Oli väga huvitav päev ning tõdesime, et meil mõisakoolis ja Eestis üldse on asjad ikka palju paremini ning tuleb rohkem väärtustada seda, mis meil olemas on.